Enamik tähepaare jaguneb kahe sõrme või lausa kahe käe vahel ja tuleb seetõttu peaaegu korraga: teine sõrm on juba teel, kui esimene alles vajutab. Mõned paarid aga langevad ühele ja samale sõrmele, ja siis ei ole midagi kattuma panna. Sõrm peab esimese klahvi vabastama, teisele minema ja alles siis vajutama.
e ja d i ja k o ja l
Need on iga kirjutaja kõige aeglasemad kohad ja tavaliselt needsamad, kus terve rida kinni jääb. Seda on kerge ise mõõta: „olen“ ja „kool“ tulevad märgatavalt aeglasemalt kui sama pikad sõnad, mille tähed käte vahel ära jagunevad.
Abi on ühest asjast: liiguta ainult sõrme, mitte kogu kätt. Kui käsi kaasa läheb, peavad ülejäänud sõrmed pärast oma kohad uuesti üles otsima ja üks aeglane koht venib kolmeks.
Teatud piirist kiiremaks siin ei saa, ja see ongi õige ootus. Eesmärk on, et need kohad enam kinni ei jääks, mitte et nad muutuksid teiste paaridega võrdseks.
Harjutuses on paarid eraldi, ilma sõnata ümber. Päris tekstis leiad nad sõnade seest: „õppima“, „päev“, „olen“, „kirjutamine“.