Kiire kirjutamine ei ole kiired sõrmed. Üksiku klahvivajutuse enda kestus on kõigil umbes sama ja harjutamisega ta peaaegu ei muutu. Muutub kolm muud asja, ja kogu ülejäänud õpetus käib nende kolme ümber.
Esiteks liigutuste kattumine. Kui järgmine täht on teise käe või teise sõrme all, jõuab see sõrm juba teele asuda, kui eelmine alles vajutab. Kaks liigutust käivad osaliselt korraga ja aeg, mille sa võidad, tulebki sellest kattumisest. Just seepärast lähevad vahelduvad sõnad kiiresti ja sama sõrme järjendid aeglaselt: seal ei ole midagi kattuma panna.
Teiseks õpitud järjendid. Kogenud kirjutaja ei mõtle üksikutele tähtedele. Käsi teeb sagedasi tähepaare ja terveid lühikesi sõnu ühe õpitud liigutusena, umbes nagu muusik ei mõtle üksikutele nootidele. Sellepärast annavad tähepaarid ja sagedased sõnad rohkem juurde kui üksikute tähtede tagumine: sa ei õpi mitte kiiremat vajutust, vaid järjendi, mida ei pea enam kokku panema.
Kolmandaks pilk. Iga kord, kui silm läheb ekraanilt klaviatuurile ja tagasi, kulub aega ja koht kaob käest. Kümnesõrme-süsteemi mõte ongi see, et klahvi ei pea otsima: kui käed on põhireal, on iga täht käest alati sama kaugel ja käsi teab teda ilma vaatamata.
Vead maksavad rohkem kui aeglus. Vea parandamine võtab mitu korda rohkem aega kui tähe õigesti kirjutamine, sest viga tuleb märgata, kustutada ja koht uuesti üles leida. Seepärast on täpsus kiiruse eeldus, mitte tema vastand.
Mida oodata. Alguses kasvab kiirus kiiresti, siis jääb pikaks ajaks paigale, ja see on normaalne: käsi õpib parasjagu järjendeid, mida kell veel ei näita. Kasu tuleb lühikestest, aga korrapärastest harjutustest, mitte ühest pikast õhtust. Ja kõige rohkem võidab see, kes hoiab õiget sõrmede jaotust ka siis, kui vale sõrmega oleks parasjagu kiirem.
Kui alustad nullist, mine põhireast järjekorras edasi. Kui juba kirjutad, aga tahad kiiremaks saada, on kõige kasulikumad sama sõrme järjendid, tähepaarid ja sagedased sõnad. Ülejäänud õppetükid on nimekirjas allpool.